Eesti loomade
biomass ja arvukus

Mõte selle andmestiku analüüsiks tekkis Teoreetilise bioloogia kevadkoolis Viidumäel õhtusest vestlusest Kalevi Kulliga. Imetajate biomassi jaotus maailmas on laialt tuntud – 4% loodusele, ülejäänud meie ja meie koduloomad. Nii tekkiski küsimus, et kuidas võiks see jaotus Eestis olla. Koju tagasi jõudes panin AI andmeid korjama. Tulemus oli mõneti üllatav. Kirjutasin Kalevile ja palusin andmete usutavusele pilk peale visata. Ta lisas veel hinnangud pisiimetajate ja lemmikloomade kohta. Nii see lugu sündiski.

Kui leiad vigu ja väärandmeid, siis palun anna teada – teeme ühiselt andmed korda!

Kui küsida, kes valitseb Eesti loodust, vastab enamik meist tõenäoliselt: inimene. Kui panna see vastus kaalukausile, siis selgub, et hoopis kariloomad, kes moodustavad ligi 60% imetajate biomassist Eestis. Inimese osa jääb alla 40%. Kõik metsloomad – põdrad, hirved, kitsed, metssead, karud, hundid, rebased, kobrad, hiired ja nahkhiired kokku – mahuvad ülejäänud nelja protsendi sisse. Lehmakari kaalub rohkem kui terve Eesti rahvas.

2018. aastal ilmus artikkel (Bar-On et al. 2018), mille järgi kogu Maa elusaine – umbes 550 gigatonni süsinikku – koosneb peaaegu täielikult taimedest (80%) ja bakteritest (15%). Kõik loomad kokku on vaid kolmandik protsenti, ja kõik imetajad koos inimesega ainult kolm sajandikku protsenti. Inimese osakaal on tühine: üks sajandik protsenti Maa elusainest. Ometi oleme ümber kujundanud terve planeedi ökosüsteemi.

2023. aastal avaldatud uuringu (Greenspoon et al. 2023) järgi kaaluvad maailma koduloomad kokku umbes 630 miljonit tonni ja inimkond 390 miljonit tonni, samal ajal kui kõik metsikud maismaaimetajad kokku vaid 22 miljonit tonni. Maailma koerad kaaluvad sama palju kui kõik metsikud maismaaimetajad. Sead üksi kaaluvad kaks korda rohkem. Kanade biomass on kolm korda suurem kui kõigi metslindude oma. Kui keegi kujutleb loodust lõputu ja kõikvõimsana, siis arvud seda ei kinnita.

See tasakaal pole alati selline olnud. 2025. aastal ilmunud uuring (Greenspoon et al. 2025) analüüsis imetajate biomassi muutust alates 1850. aastast. Selles leiti, et tollal olid metsloomad (umbes 200 miljonit tonni) ligikaudu tasakaalus inimese ja tema loomadega. Pärast tööstusrevolutsiooni kasvas inimese ja koduloomade mass kolmekordseks (tänaseks 1100 miljonit tonni), samal ajal kui metsikute imetajate oma kahanes üle kahe korra. Mereimetajad, eelkõige vaalad, kaotasid tööstusliku vaalapüügi tõttu umbes 70 protsenti oma massist.

Kuidas on olukord Eestis? Kui vaatame viimasel 35 aastal toimunut, siis saame väita, et oleme erand, kuigi pigem asjaolude kokkulangemise tõttu. Kui maailmas liigub kõik ühes suunas (inimene ja koduloomad üles, metsloomad alla), siis Eesti läks 1990. aastatel hoopis vastassuunas. Nõukogude Liidu lagunemisega kukkus meie kariloomade arv järsult – veiseid oli 1990. aastal ligi 700 000, tänaseks 232 000. Samal ajal on Eesti metsloomade biomass viimase kolmekümne aastaga kasvanud ligi poole võrra. Karu, hundi ja ilvese arvukus on viimaste aastakümnete tipus, punahirvi on rohkem kui kunagi varem – nad on isegi ületanud põdra arvukuse.

Analoogilist trendi on tuvastanud ka teised. Üks 2025. aasta uuring (Speed et al. 2025) näitab täpselt sama mustrit kogu Euroopas – maapiirkondade hülgamine ja muutuv majandus on kahandanud kariloomi ja lasknud metsikutel sõralistel ja kiskjatel taastuda. Norras moodustasid kariloomad 1939. aastal 97 protsenti suurte rohusööjate massist, 2009. aastaks vaid 53 protsenti.

Mis on huvitav, on see, et lõpptulemus on Eestis täpselt sama, mis mujal maailmas – inimene ja koduloomad hõlmavad ~96 protsenti imetajate massist. Suund on vastupidine, tasakaalukese on nihkunud samasse kohta.