Vanarahvas ütles, et ära sülita vanasse kaevu, enne kui uus valmis on. See õpetas austust selle vastu, mis meid elus hoiab, ja arusaama, et enne vana hülgamist peab asendus olemas olema. Paraku kipub see vanasõna tänapäeval ajale jalgu jääma, sest puhta ja kättesaadava vee puhul ei ole uut kaevu tulemas. Ei ole varukaevu ega varuveeringet. Kaev, millesse me praegu ükskõikselt sülitame — väetiste, taimemürkide, ravimijääkide, pisiplasti, intensiivse kraavitamise ja reoveega —, on seesama, millest joovad ka meie lapselapsed. Kui üldse, siis tuleks vanasõna uuendada: ära sülita kaevu. Punkt.
Vesi on meie jaoks midagi iseenesestmõistetavat — seni, kuni kraanist voolab, ei mõtle sellest keegi. See on nagu õhk: kohal, aga nähtamatu. Märkame vett alles siis, kui midagi on juba korrast ära: kui kraan jääb kuivaks, kui joogivesi maitseb kummaliselt või teeb meid suisa haigeks, kui suvine oja on ära kadunud või kui järv, mille ääres lapsena ujusime, on muutunud roheliseks supiks. Ja siis on tavaliselt juba hilja, sest see, mida me märkame, on tagajärg. Põhjus asub kusagil ülesvoolu nii ajas kui ruumis. Me oleks selle probleemiga pidanud tegelema juba ammu ja ilmselt teises kohas.
Heaks näiteks põhjus-tagajärg seoste kohta on hiljuti Tõrvas toimunu, kui tavapärasest suuremad vihmavalingud kuhjasid kehvas seisus Pokardi ja Tikse paisude taha korraga suure koguse vett, mis need purustas. Vett maastikus aeglustades see nii järsult ei juhtu ning tulvavesi on madalam ning jaguneb ühtlasemalt pikemale perioodile.
Kõige pimedam on see, kes ei taha näha?
Just see märkamatus — nimetagem seda veepimeduseks — muudab veeprobleemid nurjatuks. Igaüks on pime omal moel. Ühte valimistsüklit silmas pidava poliitiku jaoks on veeprobleem ebamugav, sest ta ei ole hoomatav ega kiirelt lahendatav — valija ei hinda poliitikut hea põhjaveetaseme eest. Põllumehe jaoks on veeprobleem liiga suur, sest tema tabelis on põllu pindala, saagikus ja vilja hind maailmaturul, ning need read ütlevad, et väetist ja taimekaitsevahendeid tuleb pigem lisada. Tavainimese jaoks on veeprobleem abstraktne, sest kokkupuude veega algab ja lõpeb kraaniga: vesi tuleb seinast ja kaob äravoolu, kõik enne ja pärast seda on kellegi teise mure. Ja teadlase jaoks on veeprobleem frustreeriv, sest tema näeb aegridadest, kuhu asi liigub, aga hoiatused jõuavad avalikkuse ette alles siis, kui trend on pealkirjaks saanud. Kuid pealkirjas mõjub aeglane halvenemine alati vähem kiireloomulisena kui üksik õnnetus.
Veevõlg on võõra oma?
Kõigepealt vaatame laiemat pilti. Maailma veebilanss ei ole tasakaalus. Kui varem võis rääkida veekriisist, siis üha enam tuleks rääkida veevõlast — elame süstemaatiliselt üle oma hüdroloogiliste võimete. Kulutame põhjavett, kuivendame märgalasid, kahandame mullaniiskust ja liustikke, ning seda kõike kiiremini, kui vett maismaale läbi veeringe juurde tuleb. Uuringud viitavad üheselt, et see muutus ei ole inimmõõtkavas enam tagasi pööratav. Seega nimetaski aasta alguses ilmunud ÜRO Ülikooli raport seda olukorda veepankrotiks. Maismaa on viimasel paaril kümnendil kaotanud vett julgelt üle 2000 km³ jagu. Jah, see vesi on planeedil endiselt olemas, kuid asub nüüd maailmameres. Mis on ju mõneti nõrk lohutus sisemaal elavale ja toitu kasvatada üritavale põllumehele.
Maailmas toimuva kohta võib näiteid üles lugeda lõputult. Üle kahe miljardi inimese ei pääse ligi ohutule joogiveele. Ligi neli miljardit kogeb tõsist veepuudust vähemalt ühe kuu aastas. Poole sajandiga on maailmast kadunud 410 miljonit hektarit looduslikke märgalasid — peaaegu terve Euroopa Liidu jagu maastikku, mis oli varem meie kõige tõhusam veehoidla ja -puhasti. Mexico City vajub kohati veerand meetrit aastas, sest põhjavesi on pinnasest välja pumbatud. Need ei ole kirjeldused düstoopsest ulmeromaanist ega kurjakuulutavad tulevikuennustused, vaid meie olevik. Selline loetelu ilmestab veevõla nurjatust veelgi — meil puudub üks üldarusaadav ja üheselt esiletoodav mõõdik, mille muutust jälgida. On lugematu arv piirkondliku tähtsusega muutusi, mis kõik on väikesed osakesed veeringest.
Ega küll küllale liiga tee?
Tuleme meie piirkonda ja selle probleemide juurde: meil on ju vett palju! Eestlane on veendunud, et veega on meil kõik korras. Sajab rohkem, kui ära aurab, seega teeme rohkem kraave; prügijõgesid ega surnud veekogusid meil pole. Kusagil „seal" on alati palju hullem. Põhimõtteliselt on see õige, kuid just see õigsus on ohtlik, sest uinutab.
Kui heidame veepimedusse valgust ja vaatame hetkeseisust kaugemale — aegridadesse ja muutuste suundadesse —, on pilt hoopis teine. Seireandmed näitavad: kui 2012. aastal oli 62% meie järvedest heas või väga heas seisundis, siis tänaseks pole väga heas seisundis enam ühtegi ja heas seisundis on vaid 9%. Ühtegi heas seisundis rannikuveekogumit meil enam ei ole. Jõgede olukord on õnneks veidi parem — heas seisundis on üle poolte vooluveekogumitest. Seejuures riiklik seire jõuab regulaarselt jälgida vaid umbes 3% järvedest ja 14% vooluveekogudest — ülejäänud tuhandete ojade, tiikide ja väikejärvede seisund on lihtsalt teadmata. Me ei tea isegi täpselt, mida me kaotame ja kus.
Suurtele muutustele meie veestikus oleme usinasti kaasa aidanud. Meie maastik on pikitud täis kraave ja drenaažisüsteeme, mille ainus eesmärk on juhtida vesi võimalikult kiiresti merre. Kraave ei ole vaid umbes kümnendikul meie territooriumist. Paraku kraav on loll ja viib vee minema kohe, kui see kohale jõuab, ega hoia seda põuaajaks maastikus. See on umbes nagu jagaksid kogu palga laiali samal päeval, kui see kontole laekub, ja üritaksid siis kuu lõpuni kuidagi hakkama saada. Varakevadine lumesulavesi ja sajud voolavad kraavide kaudu merre, tulemuseks kasvuaegsed kevad- ja suvepõuad.
Põllumees põline rikas?
Kui otsida veestiku kehva seisundi põhjuseid, ei pea kaugele minema. Üle 90% juhtudest, kus meie veekogu on halvas seisundis, on üheks peamiseks põhjuseks põllumajandus — eeskätt toitainete ja agrokeemia liigkasutus, kuid ka kuivendamine. Nitraadisisaldus põhjavees on kohati taas 1980. aastate tasemel, ja seekord ei saa süüdistada kolhoosipõllumajandust, vaid tänapäevaseid intensiivpraktikaid. Igal aastal uhutakse Eesti põldudelt veekogudesse ligi 30 miljoni euro väärtuses lämmastikku. Et sellist raiskamist endale lubada, peab põllumees tõesti päris rikas olema.
Fosforiga on lugu veelgi kummalisem. Väetisena kasutatava fosfori kogus on maailmas 60 aastaga viiekordistunud, kuid põllukultuurid kasutavad ära vaid umbes kümnendiku lisatust — ülejäänud jääb mulda ja leostub sealt tasapisi edasi vette. Ja samal ajal, kui keskkonnas on toitaineid niigi üle, arutame Eestis tõsimeeli uue fosforiidi kaevandamise üle. See ei lahenda probleemi, vaid süvendab seda. Lisada globaalsesse ringesse veel toitaineid olukorras, kus meie veekogude peamine häda on just toitainete üleküllus, on nagu kustutada tulekahju bensiiniga.
Kui asetada kaalukausile fosforiidi kaevandamine ja puhas pinna- ning põhjavesi, jääb ülekaalukalt peale viimane. Fosforiidi kaevandamisel on alternatiivid, fosforit saab uuesti ringlusse võtta. Puhtal veel asendajat ei ole ei joogiks, toidutootmiseks ega ökosüsteemide toimimiseks.
Kus viga näed laita, seal tule ja aita?
Siiani on see lugu olnud üsna kurb ja murelik, sest ausalt öeldes nii see ju ongi. Selleks, et muret lahendada, tuleb seda jagada ja leida võimalused selle lahendamiseks või siis vähemalt leevendamiseks ja süvenemise vältimiseks. Kuidas me saame nii personaalselt kui riiklikult enda veestiku eest seista?
Esiteks, hoiame vett pikemalt maastikus kinni. Juba rajatud kuivendussüsteemide pideva puhastamise ja rekonstrueerimise asemel tuleks seal, kus võimalik, taastada looduslik veerežiim — tuua tagasi märgalad, rajada väikeseid veesilmakesi ka põldude vahele, aeglustada äravoolu. Lasta maastikul jälle käituda käsna, mitte torustikuna. See on korraga põua-, üleujutus- ja reostuskaitse ning tuleb tunduvalt odavam kui ükski betoonlahendus.
Teiseks, võtame ringlusse selle, mis meil juba on. Toitainete kinnipüüdmine, vahekultuurid, elus ja elurikas muld — need vähendavad väetisevajadust märgatavalt. Meetodid on olemas, teadmised on olemas, kuid neid on Eestis lihtsalt vähe rakendatud, sest uue maavara kaevandamine ja agrokeemia on lühiajaliselt kiirem ja näiliselt kasumlikum. See on vana majanduse toimeloogika, mitte loodusseadus, mille täitmise vastu ei saa.
Kolmandaks, vaatame enda taldrikule. Üle 70% meie põllumaast (umbes sama suhe on nii Eestis kui globaalselt) ei kasvata otseselt inimtoitu, vaid peamiselt loomasööta — ometi annab ülejäänud kolmandik meile umbes 80% kaloritest. Kui me seda suhet natukenegi muudame, saame loodusele päris palju ruumi tagasi anda ja muuta ka põllumajandusmaastiku taas vaheldus- ja elurikkaks. Nagu see oli enne nõukogulike suurmajandite ja põldude rajamist. Kodumajapidamises tekib keskmiselt ~61 kg toidujäätmeid inimese kohta aastas, sellest ~26 kg otsene toidukadu. Kõik need valikud — mida kasvatame, mida sööme, mida ära viskame — on ühtlasi veevalikud. Toitumise muutmine kasvõi paar korda nädalas vähendaks survet nii veestikule kui elurikkusele.
Neljandaks, saame nägijaks ja ohverdame natuke aega veestiku hüvanguks. Riiklik seire katab murdosa veekogudest. Ülejäänu kohta info kogumisel oled kõige tõhusam just sina, hea lugeja! Ka sina saad väga lihtsalt info kogumises ja analüüsimises kaasa lüüa ja olla harrastusteadlane. Selleks oleme loonud vabatahtliku veeseire veebiplatvormid — veestik.info ja allikad.info. Mõne veekogu äärde sattudes kulub vaid mõni minut, et teha paar pilti, lisada kirjeldus ja sisestada vaatlus. Eriti tore on seda teha püsivalt mõne enda lemmikjärve, -jõe, -oja või -allika juures. Kui tegu on väikese veekoguga, siis on üsna kindel, et ükski ametkond seda kunagi vaatama ei jõua. Iga selline vabatahtlik panus parandab andmestikku ning, mis veelgi tähtsam, nii hakkad ka ise märkama vett ja muutusi veekogudes. Esialgu võib-olla vaid üksikuid ja kõige ilmsemaid — roostiku pealetung, suvine vetikaõitseng jne — aga pimedate maal on ka ühesilmne kuningas. Vaid nii saame veepimedusest üle.
Kuidas küla koerale, nii koer külale?
Eestlaste kliimateadlikkus on Euroopa madalamaid, kuigi loodusteadustes on meie õpilased maailma tipus. See tähendab, et fakti teadmine ei muuda veel käitumist ja vaja on näha seost oma tegude ja tagajärgede vahel. Vesi on selle seose õppimiseks parem õpetaja kui termomeeter, sest teda saab katsuda, näha ja kuulda oma koduoja ääres. Ka kliimamuutuse mõju tunneme me kõige teravamalt just läbi muutuste veeringes.
Vesi ja ligipääs sellele on ja peab jääma iga elusolendi põhiõiguseks — seda ei tohi anda ilusate lubaduste ja välisinvesteeringute eest ära kellelegi kolmandale. Aga selleks, et vesi oleks puhas, peame toetama ökosüsteemi, kes pakub meile veepuhastust täiesti tasuta. Sel teenusel on piirid. Kui me need ületame ja ökosüsteemi kahjustame, ei ole enam kedagi, kes meie järel koristaks. Meie väiksus, mida oleme harjunud nõrkuseks pidama, võib osutuda eeliseks: meil on veel, mida hoida, ja me oleme piisavalt väikesed, et suudame kokku leppida. Loodetavasti oleme selleks ka piisavalt targad.
Kaevu sülitamise eest hoiataval vanarahval oli õigus, nad lihtsalt ei osanud ette näha, et jutt käib kunagi kogu planeedist. Uut kaevu ei tule. Aga vana eest hoolitsemine on täiesti meie võimuses ja see on palju odavam kui kaevamine sinna, kus vett enam ei ole. Kui kaev on kuiv, siis mõistame vee tegelikku väärtust.
Arvamusfestivalil Paides on veele pühendatud omaette aruteluala 7. augustil, kus teadlased, põllumehed, päästetöötajad, arendajad ja kohaliku omavalitsuse inimesed teemasse süvitsi sukelduvad.